Esimeseks suursündmuseks oli "Kalevipoja" ilmumine F. R. Kreutzwaldi sulest 1862. aastal eestikeelse väljaandena. Möödunud sajal aastal on "Kalevipoja" tähtsust hinnatud mitmel viisil. Enne, kui ilmus Eestis "Kalevipoeg", oli Soomes 1835. aastal ilmunud rahvuseeposeks nimetatud teos "Kalevala", mille ainestik oluliselt rahvasuust kogutud. "Kalevipoeg" seevastu on peamiselt Kreutzwaldi looming. Kuna aga ka "Kalevipoega" nimetati rahvuseeposeks, arvates, et tegemist on rahvasuust kogutud vanavaraga, oli "Kalevipojal" väga suur tähtsus eesti rahva iseteadvuse taasäratajana. Veelgi hiljem on aru saadud, et ka ilukirjandusliku teosena on "Kalevipoeg" tookordsete olude kohta erakordne saavutus. Kreutzwaldi kõrval oli teiseks oluliseks rahva äratajaks Lydia Koidula. Ka tema puhul on palju piike murtud tema kirjanduse omapära ja väärtuse hindamisel. Suur osa Koidula loomingust on tugeva saksa mõjuga. Ka tema suhtes oleme hinnangut muutnud ja vaatame
No ütelge nüüd ise, on see mõni õige lõpp? Oleme meie eestlased inimesesööjad? Meie oleme ju ise inimesed, jumal tänatud, kuis siis meie võime inimest süüa? Kas hunt hunti murrab? Ei, vaid hunt murrab lambaid. Nõnda siis, panin ma selle ilusa tüdruku ilusasti tanu alla, tanule paelad taha ja altari ette -- see on see õige inimesesöömine. See oli väga ilus jutt, kõik kiitsid, kellele ette lugesin, nii et kui Dr. Hurt oma vanavaraga kuulsaks saab, siis ei või ka Tõnis Mäebergi nimi vaka alla jääda. Sest ka mina olen kirjamees ja mul on midagi tüsedamat poolel, ainult kui surm aega annaks. Olen mõelnd, kui leiaks mõne noore, kelle kätte võiks selle asja anda, siis oleks süda rahul. Aga nüüdse aja noortel pole enam tõsist armastust ega arusaamist isamaaliste asjade vastu. Mina kirjutan nimelt iseoma ja kõigi teiste tähtsamate meeste elulugu, kellega ma olen kokku puutund ja isamaa asjust rääkind
annaabi.ee 
