Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel
võis hing tõusta lõpliku valguse ja rahu poole (Tresidder 2002: 233). Taevas on päikese, kuu ja
tähtede asupaik ja seetõttu on see alati olnud ühenduses loovate jõudude ja loojajumalatega
(Bruce-Mitford 1997: 40).
"Tähtede taga koidab Sul taevas, vaikne lootus Sul täide seal läheb", jutustab üks üsna levinud
hauakiri ning otseselt viidab, et tänapäeva hauakivide kunstis on taeva kujund eelkõige
hauataguse elu ja hinge viimse asupaiga sümbol.
Vanaslaavlaste uskumustes eksisteeris mitu taeva kihti, iga kiht oli määratud konkreetsetele
olenditele. Alamkihtides elasid surnud jumalakartlike inimeste hinged, keskmistes inglid ja
pühakud, kõige ülemises kihis elas Jumal ise. Kihid olid erinevatest materjalidest: kuld, klaas,
savi jne ( 2005: 87). Eelkristlik vanaslaavi ettekujutus taevast põhines uskumustel,
et taevas on savikaas; pingutatud sõnni või taeva harja nahk või riie, kus asub inimeste maailma
annaabi.ee 
