poole. Videvikus jõund ta sinna, põle aga muusse kohta öökorterit soand kui tallipoisi juure. See põle midagi paha aimand ja käskind teda sealsamas heinte peal magada. Teekäija tahtis, muidugi teada, õhtust süüa. Võtt siis kua õige tublisti kärakat söögi alla. Tallipoisil hakand suu kangesti vett jooksma ja ta imestand, et küll on aga külapapal pailu viinapoolist ühes. "Jah, on ikke teist kanisti (= kaunikesti)," öeld varas, "ehk soovite kua natuke?" "Kui vanapapa oleks nii hea olema, ega ta mööda külge maha jookseks." "Noh, teie olete nagu mõisa inimene, tea, kas tahategi sellest pudelist võtta, kust mina võtan." Võtt siis teise pudeli ja and tallipoisile rüübata, seal old aga unerohi sees ja tallipoiss jäänd peale selle varsti magama. Varas tõst tallipoisi hobuse seljast maha, võtt hobuse lahti, istund ise selga ja kihutand minema. Hommiku saat ta käsu isaga mõisa, et saatku härra sada rubla raha ja vaat viina ära. Ei old parata
annaabi.ee 
