Meie usuellu tõi suure murrangu pronksiajal aarialastelt täielikult omaks võetud komme surnuid maha matta koos vastavate maa- aluse või taevase teiseilma kujutelmaga. Veel suurem pööre toimus aga koos matmisega ülevõetud suhtumises surnuisse.. Neid hakati järjest enam vaenlasteks ja kurjadeks vaimudeks kujutlema. Nii tekkis endiste positiivsete "hingede"kõrvale aina rohkem negatiivseid "kolle", "kodukäijaid", veidi hiljem "vanapaganaid" ja lõpuks "kuradeid". Meie esivanemad ei lähtunud usulises kultuses sõbra- vaenlase vahekorrast, kuna pidasid kõike ja kõiki maailmas võrdseks. Nüüd, pronksiajal toodi nende teadvusesse kõrgema olendi, kogu maailma looja ja valitseja, inimsaatuste määraja ja kohtuniku idee, mis andis elule hoopis teise eesmärgi ja surmale endisest võrratult suurema tähenduse, sest väljavaated olid kahe äärmuse vahel kas taevasse igavesse õndsusse või süngesse varjuderiiki vaevlema
tõendab see, et tegemist on erakordsete surnute hingedega, kes hulguvad mööda ilma. Huntide eest põgenev Vanapagan on sellisel juhul ühes pärimuskihis välja vahetanud huntide eest põgeneva kodukäija. Siin võib olla seos germaani mütoloogiaga, kus hunti on nimetatud "Odini koeraks" ja Fenrir-hunt neelab surnute hingi. Paljudes lugudes esinevad vanapaganad mitmuses ja ainult üht silmapaistvamat neist nimetatakse ainsuslikult Vanapaganaks. Nad elavad metsas, soos või koobastes. Neid vanapaganaid võidakse peljata kui eksitajaid, kuid sageli saavad nad külarahvaga hästi läbi. Vanapaganatel käiakse külas (pulmas, ristsetel, katsikutel), vahel imetab mõni taluperenaine Vanapagana last. Vanapagana pidudel on uhke toidulaud, seal ei tohi risti ette lüüa ega ristiusu palveid lugeda, sest muidu muudab peremees toidu sõnnikuks. Teinekord on Vanapagan kosmogooniline tegelane, kes on tekitanud suuri maapinnavorme
annaabi.ee 
