Tammsaare ja Gailit elulugu
lahtijäämiseks romantikasse. Mitte ainult iseloomuliseks, ka aegumatuks visandiks oleks
,,Kaks paari ja. üksainus" võinud saada meie naturalismi ajaloos. Kui tänapäev iga jutustus
aastasaja algusest kannab aegumise märke, siis mitte sellepärast, et inimlikud sundused ja
suhted oleksid uues ühiskondlikus korras hoopis teiseks muutunud. Mahajäänud on ,,Kahe
paari ja üheainsa" kirjeldavais osades keel ja stiil, väheilmekas, lihtlabane proosa liiatigi
sissejuhatavais ,,kriipseldustes". Vananematud selle vastu on dialoogid elavat rahvakeelt
tabavas lopsakuses ja täpsuses.
Kui ,,Kahe paari ja üheainsa" vastolulises ühtekuuluvuses ja ühiskondlikus apaatias puudub
igasuguse sihipüüdliku tegevuse ülesehitus, siis on aasta hiljem ilmunud ,,Vanad ja noored"
uueks tähiseks Tammsaare Hanseni arenguteel. Nüüd kergitab ka meie noornaturalist juba
esile jutustuse ideelise juhtimise. Selleks ideeks on paratamatu vastolu vana ja uue sugupõlve
annaabi.ee 
