V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
»
«Oi, tõesti, kui ilus kits!» hüüdis Amelotte käsi imestusest kokku lüües.
«Kas ta sarved peaksid tõesti kullast olema?» küsis Berangere.
Proua Aloise lausus vahele, ilma et oleks end oma tugitoolis liigutanud:
«Kas pole ta neid mustlasi, kes mullu Gibard'i värava kaudu Pariisi tulid?»
«Armas ema,» ütles õrnalt Fleur-de-Lys, «selle värava nimi on nüüd Põrgu värav.»
Preili Gondelaurier teadis, kuivõrd kapten ennast puudutatud tundis olevat ema
vanamoelistest kõnekäändudest. Ja tõepoolest, ta hakkaski pilgates pomisema: «Gibard'i
värav! Gibard'i värav! Varsti tuleb järg Charles VI kätte.»
«Ristiema,» hüüdis Berangere, kelle vahetpidamata liikunud silmad äkki peatusid
Jumalaema kiriku torni tipul, «kes see must mees seal üleval peaks olema?»
Kõik tütarlapsed vaatasid üles. Tõesti, keegi mees seisis vastu Greve'i platsi asuva
põhjapoolse torni otsas ja toetus seal kõige kõrgema balustraadi najale. See oli Preester.
annaabi.ee 
