treeningülikond ja roosadest madala tallaga sandaalidest paistavad välja sarvetaolised varbaküüned. Tead, ta on üsna tavaline. Bapi, Kaligarise perekonna legendaaarne ärimees - ma kujutasin teda vähemalt 185cm pikkusena. Ta ei ole pikk. Ta on pisike. Umbes minu pikkune. Ta kannab pakse pruune villasest riidest pükse, kuigi siin on üle miljani kraadi kuuma, ja valget särki millel tõmblukuga krae. Tema kingad on kreemikast vinüülist. Ta on sellisel vanamehelikult moel veidi kopitanud ja maksalaiguline. Vanaisa on väga häbelik. Ma tunnen, nagu peaksin neid paugupealt armastama. Kuid kuidas seda teha ? Sa ei saa ennast sundida kedagi armastama, ega ju ? Ma hoolitsen pükste eest hästi. Ja ma tunnen sinust puudust. Ma tean , et sa ei mõista minu üle karmilt kohut põhjusel, et ma üks jõmpsikas olen, sest sa arvad minust alati paremini, kui ma ära olen teeninud.
Kui tormist läbipekstud, väsinud ja üdini läbikülmunud kehas polnud enam kübetki jõudu, siis tuli mõte ka surmast. Tegelikult see polnudki mõte surmast kui Surmast enesest, vaid kokkuvõte seni elatud lühikesest elust ja mis lõppude-lõpuks väljendus vaid ühes napis reas „ No mis siis ikka, on elatud ka küllalt!“ Mis ajendas teda, seda 18 aastast noorukit, kel teadlik elu oli veel elamata, niimoodi- vanamehelikult-mõtlema. Või mis ajendas ühel teisel noorel meremehel, ühel teisel kaugel ja sõjatormisel merel, leidma meelekindlust võitlemaks lõpuni oma laeva ja oma meeste eest ka siis, kui hukkusid laevad, ümberringi põles meri ja varisesid põrmu parimad mehed, ning kellele imekombel ellujäänud kaasvõitlejad panid hiljem Kanadas Halifaxi kalmistul asuvale sümboolsele hauale tänumeelse mälestuskivi järgmise tekstiga: “Ta täitis oma kohustust kõhklematult kuni viimase hetkeni
annaabi.ee 
