Rooma traditsioonile põhinevast nimevaramust Juba vanaladina perioodiks kujunes välja, et vabal meessoost roomlasel oli vähemalt 2 nime: eesnimi (praenomen, nt Marcus) ja perekonnanimi (noomen, nt. Tullius), mõnel aga ka lisanimi, mis pärandati perekonnasiseselt (cognomen, nt Cicero). See erineb oluliselt teistest antiikrahvastest, kelle juures kujunes iga inimese lisanimi jälle uuesti patronüümikonist (isanimest) (vrd tänapäeva islandlasi või taanlasi). Kogu
Itali dialekt/keel koos oski, umbri, 1. Pidev soov vaadata mööda keele faliski, loomulikust veneedi dialektiga arengust ja kuulutada ainuõigeks klassikalise 2. Ladina keele arenguetapid ajajärgul kõneldud keelekuju. antiikajal 500-250 e.Kr arhailine ladina keel 2. Keele universaalsuse kadumine, 250-100 e.Kr vanaladina keel üldmõistetavate 100 e.Kr-14 p.Kr klassikaline ladina ladina tüvede asendamine kohalike keel (Cicero keelte sünniaastast keiser Augustuse samatähenduslike sõnadega (nt surma-aastani) horsus pro equus 14- 200 p.Kr klassikajärgne keel 11
annaabi.ee 
