V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Ainult mõni kaltsudes
poisijõmpsikas tõusis vahel kikivarvule, et aknalauani küündida, ja hüüdis siis kõrtsi vana
lakkekrantside pihta käiva hurjutuse: «Oled aga purjus, sina vana lurjus!»
Üks mees käis siiski lärmitseva kõrtsi ees rahulikult edasi-tagasi, ei lasknud seda silmist
ega läinud sellest kaugemale kui tunnimees oma putkast. Ta oli mähitud mantlisse, millest
ainult nina välja paistis.Selle mantli ostis ta äsja vanakraamikauplejalt «Eeva Õuna»
naabrusest,
nähtavasti, et ennast märtsikuu õhtutel külma eest kaitsta, aga võib ka olla, et oma
1
6
1
riietust varjata. Vahetevahel jäi ta tinase raamitud ähmaste aknaruutude ette seisma,
kuulatas, vaatas ja lõi jalga vastu maad.
Lõpuks avanes kõrtsi uks. Seda ta näiski ootavat. Kaks joodikut tulid välja. Läbi ukseava
lipsanud kiir heitis pilguks valgust nende lõbusatele nägudele. Mantlis mees läks üle tänava
ja jäi seal majaläve varjus luurama.
annaabi.ee 
