Raamat, vanaaegne mõnuaine
rääkides. Aga sel hetkel märkasin ma tema silmades sädet ja sära. Ma sain aru, et ta tõesti
armastab raamatuid, et talle tõesti meeldib see, millest ta räägib. Ma tean, et tema puhul oli
tegu maksimalisti ja ka väikeste asjade üle rõõmu tundva inimesega. Seega olen kindel, et iga
raamat ja iga raamatu iga lehekülg oli tema jaoks eriline, kallis ja huvitav. Ta oskas hinnata
klassikat nii Eesti kui välismaa autoreilt. Minu vanaema ei olnud n-ö ,,vanakoolivend'', kes
ennast uute võimalustega kurssi ei julgenud või siis polnud võimeline viima. Ta sai väga hästi
hakkama arvuti taga, kasutas mobiiltelefoni, internetipanka ja Tallinnas võis ta veeta tunde
suurtes kaubanduskeskustes. Ta ei ostnud muidugi noortekauplustest midagi, aga talle meeldis
see aura, see õhkkond ja need noored. Ta ei lugenud juba mitmendat korda mõnda vanaaegset
teost, et kõrvale hiilida noortest ja uutest tuultest kirjandusmaailmas. Sel hommikul, mil