Kalevipoeg
saatis sepp teise poja mõõku tooma, jällegi võttis Kalevipoeg mõõgad
kätte ja hakkas neid alasisse lööma, see mõõk ei purunenud, aga tera
läks nüriks. Sellepeale ütles Soome sepp : ,, Külla'p leian mõõga
kirstust, sõjasaha salakambrist, suure rammu sarnaliseks, võimsa väe
vääriliseks...See'p on mõõka, maksab palju, kallihinnalise kaupa..." .
Seepeale toodigi mõõk, kõikide mõõkade kuningas, sellemõõga oli
vanaKalev ise teha lasknud, sepp oli seda mõõka seitse aastat poegade
abiga teinud. Mõõga valmimise ajaks oli tellija ise juba kahjuks surnud.
Kalevipoeg võttis ka selle mõõga kätte, katsus käe tugevust, lõi
mõõga vastu alasit, lõhkus raudse alasi, lõhkus aluspaku, aga mõõk oli
märkideta. Rõõmsalt lubas Kalevipoeg, ilma tingimata mõõga hinna
välja maksta ja kutsus seppa Virumaale tasu järele. Mõõgameister aga
ütles, et tasu tuleb talle Soome ära saata.