Tõde ja Õigus II Terve tekst
Igakord, kui ta oma sametise randiga õpetajamütsi pähe pani,
mõõtis ta otsa eest kuidagi kämblaga, et müts oleks täpselt õieti ja määratud viisil pähe surutud.
Ei mingit liialdust paremale ega pahemale, ette ega taha. Ka tema sammud olid lühikesed, aga
mitte raske keha pärast, sest Voitinski keha oli ju nagu sukavarras, vaid nõtrade jalgade tõttu,
mis seisid aina põlved koos, nagu kipuksid nad laiades pükstes lõdisema hakkama. Nägu
kortsus ja kitsas nagu kitsejälg, suu vanainimeslikult kahvatu ja lõtv, paar nukrat töntsi silma
prillide taga. Nagu oma isiku soovituseks alguses seljas sametkraega õpetajakuub, mida ehtis
ülikoolimärk, aga selle asendas peagi paks pruun palitu, sest härra Voitinski kartis hirmsasti
külma. Keskmise kasvuga, aga suure kõhnuse tõttu pikana näiv, tuletas ta ettepoole köökus
seistes kangesti harakat meelde missuguse nimetusegi ta endale päris algusest kuni lõpuni.
Tema kädisev ja piiksuv häälgi tuletas meelde ennem lindu kui inimest
annaabi.ee 
