Baudelaire "Vanaeidekese meeleheit" (kogumik "Kurja lilled")
Seega
on selles poeemis algul varjauna näiv positiivsus,lootusekiir.
Baudelaire kasutab vanaeidekese ja lapse (eriti vanaeidekese) kirjeldamiseks palju sõnu (kohati
tundus, et liigagi palju). Vanaeideke on väike, kortsus, elatand, hea; laps on ilus ja kaunis;
seejärel viib Baudelaire nad kokku, kirjeldades neid mõlemaid samade sõnadega, tehes nad
sarnaseks, viies nad ühele tasemele: habras, hambutu juusteta. Vanaeidekesest kumab headust ja
heatahtlikkust, tema vastu tekib empaatia. Vaadates oma vanavanemaid näen, et ei ole
vanainimestele suuremat rõmu kui väikesed lapsed, uue elu algus, ja Baudelaire meelega
,,hävitab" kogu selle õrnuse lõpetades poeemi lapse kisast eemaletõmbunud üksildase
vanaeidekesega. Meile justkui mängitaks etüüdi elust enesest, me jälgimine kuidas meie kõrval
midagi toimub. Me ei tea seost vanaeidekese ja lapse vahel- on see lapse vanaema või hoopis
annaabi.ee 
