Lihtsalt lasti kõigel oma teed minna. Tagajärjeks oli see, et kõik võimalikud haiglad olid surnuid ja abivajajaid täis. Surnukuuridesse ei mahtunud inimesi ära ja viidi laipu ajutiselt külmhoonetesse hoiule. Pärast katastroofi noomiti riigi poolt kõige pealt rahvast, et nad olid olnud nii hoolimatud ja oma vanemad hooletusse jätnud. Enamus prantslasi arvab et see oli siiski riigi osavõtmatus. Hakati paigaldama kaasaegseid ventilatsiooni süsteeme vanadekodudesse, haiglatesse. Tehti ruumid kuhu saab minna, et ennast maha jahutada. Ja palju muudki, millest ennem puudust tuli. 29. augusti katastroof oli kõigile suureks löögiks. Valitsus tegi palju uuendusi tervisekaitses, et järgmisele võimalikule katastroofile paremini vastu tulla. Ja kõigile jäi sellest kindlasti palju mõtlemisainet.
Pakistanis (nüüdne Bangladesh) oli vägistatud, sünnitades hiljem mõnituhat sõjabeebit. Ema Teresa tõendas oma vastuseisu abortidele avalikult kutsudes üles maha jäetud naisi alles jätma oma sündimata lapsi. Ta kirjeldas oma vaateid hiljem, kui ta päris 14- aastase vägistatu kohta Iirimaal:" Abort ei saa kunagi olla vajalik... sest see on puhas tapmine (http://en.wikipedia.org/wiki/Mother_Teresa)." Samuti ei leppinud ta sellega, et vanurid saadetakse oma järglaste poolt vanadekodudesse, kus kõigi pilgud on suunatud ainiti uksele, lootes, et lapsed neid vaatama tuleksid (Kurg, 1998). 1982. aastal ema Teresa veenis iisraellasi ja palestiinlasi, kelle vahel oli tulevahetus, et peatada lahing mõneks ajaks, et päästa 37 vaimse puudega patsienti piiramisrõngas olnud Beiruti haiglast. Ema Teresa reisis, et aidata nälgivaid Etioopias, kiirituse ohvreid Tsernobõlis ja maavärina ohvreid Armeenias. 1985
annaabi.ee 
