Ka valgus oli lahendatult lihtsalt, kuid minu arvates polnudki enamat vaja. Enamasti oli tavaline spot-valgus, kuid kui käimas oli tulekahju stseen, siis kasutati punast valgust mis mõjus emotsionaalselt väga õigesti. Laval oli kogu aeg üks pink ning tagapool üks laud. Pingil oli väga tähtis etendusest. Enamasti istus seal vanaisa, kes mõtiskles ning meenutas minevikku. Kostüümideks olid lihtsad vanad taluriided ning erilist grimmi mina ei näinudki. Polnud vast vajagi, sest vanaaegsetest taluriietest piisas sobiva atmosfääri tekitamiseks. Minule jättis kõige sügavama mulje Vanaisa, keda mängis Peeter Jürgens. Kuna Peeter on ka päriselt väga vana, siis sobis ta sellesse rolli nagu valatult. Tema roll oli oluline, ta oli üks peaosalistest, kuna tema meenutaski kõike seda, mis minevikus toimunud oli. Liikumine oli nagu vanainimesel ikka ning näitlemine oli, ma julgen öelda, väga tõetruu. Lavastus ise on üles ehitatud väga omapäraselt
Ma eeldasin et see tuleb igav ja mitte midagi erilist, aga film oli isegi huvitav ja veidi kurb. Mulle meeldis väga nende näitlejate karakterid ja nende kostüümid vanast ajast. Ma keeldun uskumast, et inimesed kandsid sellised riideid tol ajal. Need tunduvad väga ebamugavad ja väga raskesti käivad selga. Mina soovitan seda filmi inimestele kes tahavad teada saada rohkem Wolfgang Amadeus Mozartist ja on huvitatud sellistest vanaaegsetest filmidest ja kuidas elu oli sellisel ajal. Amadeus ei ole mõeldud olema helilooja elu elulooraamatust, vaid pigem kohmetu, must fantaasia, mõnel uudishimulikul faktil põhinev fiktsioon. Kokkuvõtteks mulle film meeldis ja ma soovitan teistel seda ka vaadata kui nad tahavad saada uut filmi kogemust.
annaabi.ee 
