Seneca moraalikirjad Luciliusele
(3) Ütlen nüüd, mis mulle tollal oli lohutuseks, kuid
kõigepealt ütlen seda, et selsamal, mis mind rahustas, oli ka arstimi jõud. Aulised lohutused muutuvad
ravivahendiks, ja see, mis reibastab hinge, toob kasu ka kehale; meie õpingud taastasid mu tervise. Pean
seda filosoofialt saaduks, et taas tõusin, et tervenesin. Temale võlgnen ma elu, ja see on veel vähim,
mida temale võlgnen. (4) Palju aitasid mu tervenemisele kaasa sõbrad, kelle reibastused, valvused ja
kõned mõjusid mulle toetavalt. Mitte miski, Lucilius, parim meestest, ei reibasta ega aita haiget nõnda kui
sõprade osavõtlikkus, mitte miski ei hävita nõnda surmaootust ja hirmu; mulle tundus, et ma ei saa surra,
kui nemad jäävad elavatena minust maha. Arvasin, ütlen ma, et mu elu jätkub mitte koos nendega, vaid
nende kaudu. Mulle näis, et ma ei vala eluvaimu mitte endast ära, vaid annan selle edasi. See andis
mulle tahet enese aitamiseks ja iga piina talumiseks