Holokaust
viilu leiba, vesist suppi ja väikese tüki margariini nii halva lõhnaga, et meie seas ei olnud kedagi, kel oleks
olnud tahtmist seda süüa. Kunagi elus ei olnud ma näinud midagi nii vastikut.
Olukord laagris oli halvem kui getos. Nälg vaevas meid niigi, aga iga väiksemagi üleastumise eest jäeti
ilma toiduportsjonist.
Mõne päeva pärast viidi meid üle teise laagrisse – Viivikonda. Siin hoiti meid peaaegu kuu aega. Kleepuv
mustus. Komandant oli sakslane, suurem osa valvureist aga eestlased.
[…] Viivikonnast viidi meid edasi Auveresse. See laager asus endise Vene piiri lähedal üksikus kohas soode
keskel, millesse võis kaelani sisse vajuda. Joogivett ei jätkunud. Juhtus, et vett soojendati supi jaoks, aga
toiduvalmistamise asemel pesti end sellega. Mehed ja naised pesid koos ja pidid pärast paljalt külma käes
seisma. Paljud ei kannatanud seda välja ja surid.
Elasime suures barakis – kolm-nelisada vangi ühe katuse all. Narid olid kolmekordsed.
annaabi.ee 
