E. M. Remarque’i sõjaromaan „Läänerindel muutuseta“
Ta märatses, aga mõõt sai täis“
- Kantorek oli vahest posite vastu sõbralik isegi kui keegi neist vastas
ülbelt. Seevastu Himmelstoss polnud kunagi sõbralik, veel enam kui keegi
oli üleolev. „Ta ulatab mulle oma käpa ja krooksub: „kanäe,mittelstaedt,
kuidas käbarad käivad?“ Ma vaatan talle pikalt otsa ja vastan:
„Maakäaitseväelane Kantorek, teenistus on teenistus ja naps on naps,
seda peaksite ise kõige paremini teadma. Võtke valveseisang, kui te
ülemusega räägite.“ Oleks sa ometi ta nägu näinud! Äädikakurgi ja
pauguta pommi ristsugutis. Kõheldes püüdis ta ennast veel kord
sõbrameheks teha.“ „Kropil aga läks kops üle maksa. "Enne seda aga
juurdlus, ja siis laome meie ka kõik välja,“ sõnas ta. „Kuidas te räägite
allohvitseriga!“ möirgas Himmelstoss „olete hulluks läinud?“
-Kantorek oli kordades leebem kui Himmelstoss. „Praegugi näen ma teda,