"valvesalga" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

välja ajasid. Kurb väljavaade vaesele mustlastüdrukute, leidlapsele, 356 surmamõistetule, õnnetule olendile, kel polnud isamaad, vanemaid ega kodukollet. Kui ta nii ülinukralt oma üksinduse peale mõtles, tundis ta oma käte alla ja põlvedele libisevat karvast ja habemikku pead. Ta võpatas (kõik tekitas talle nüüd hirmu) ja vaatas. See oli ta vaene kitseke, elavaloomuline Djali, kes oli oma käskijannale järele jooksnud, kui Quasimodo Charmolue valvesalga laiali ajas. Vaene loomake oli tütarlapse jalgade juures juba peaaegu tund aega lipitsenud, ilma et talle tähelepanu oleks osutatud. Mustlastüdruk kattis teda suudlustega. «Ah, Djali, kuidas ma sind ometi unustada võisin! Sina aga mõtled ikka minule! Oh, sina pole nii tänamatu kui mina!» Nagu mingi nähtamatu käsi oleks ta südamelt ära võtnud koorma ja kaua tagasihoitud pisarad hakkasid ta silmist voolama. Need pisarad uhtusid minema kõige kibedama valu.