A.dumas Kolm musketäri terve raamat
Felton.»
«Siis sureme koos,» hüüdis ohvitser ja surus oma suu vangi huultele.
Ukse pihta kõlas mitu koputust. Seekord lükkas mileedi Feltoni tõesti eemale.
«Kuula,» ütles ta, «meid on pealt kuuldud. Tullakse! Kõik on otsas, me oleme
kadunud!»
«Ei, see on ainult vahisõdur, kes mulle teatab patrulli tulekust,» lausus Felton.
«Siis jookske ukse juurde ja avage ise.»
Felton kuulas sõna. See naine oli juba vallutanud ta südame ja meeled.
Ukse tagant leidis Felton seersandi, valvepatrulli juhi.
«Mis on?» küsis noor leitnant.
«Te käskisite mind avada uks, kui ma kuulen appi-hüüdu,» vastas sõdur, «aga te
unustasite mulle võtme andmata. Kuulsin, et te hüüate, aga ei saanud aru, mida. Tahtsin
ust avada, see oli seestpoolt lukus, ja siis ma kutsusin seersandi.»
«Just nii,» ütles seersant.
Segane, poolhull Felton ei saanud sõnagi suust. Mileedi mõistis, et temal tuleb
seekord olukord päästa,
585
ta jooksis laua juurde ja haaras noa, mille Felton oli sinna jätnud