E. M. Remarque’i sõjaromaan „Läänerindel muutuseta“
vahiteenistuses ja ühtevalu päevnik; täies varustuse ja vintpüssiga
harutasin lagedal, märjal, äsja ümberküntud kesapõllul: „pikali“ ja „püsiti“
ja „püsto, joostes marss, marss!“ – seni, kuni olin mudaklomp ja kokku
varisesin; neli tundihiljem näitasin Himmelstossile oma eeskujulikult
puhastatud univormi ja varustuse ette, igatahes verele hõõrtud kätega;
koos Kropi, Westhusi ja Tjadeniga harjutasin ilma kinnasteta kibeda pakase
käes veerand tundi „valvelseisangut“ surudes paljad sõrmed vastu
jääkülma püssirauda, sellal kui Himmelstoss luuravalt meie ümber tiirles ja
ootas, et keegi meist vähimagi liigutuse teeks ja ta saaks meid käsu
mittetäitmises süüdistada.“ „Võimlemistundides pidas Kantorek meile
ülipikki loenguid seni, kuni meie klass tema juhtimisel nagu õks mees
piirkonna komandatuuri marssis ja oma nimed vabatahtlikena kirja pani“
+Kantorek ja Himmelstoss oli sama kasvu „ Kantorek oli meie