A.dumas Kolm musketäri terve raamat
»
«Vannun teile, härra komissar, te eksite väga. Mina ei tea midagi sellest, mis kavatseb
minu naine, ja mul ei ole aimugi, mis ta on teinud. Kui ta on teinud rumalusi, siis ütlen
ma temast lahti, mõistan ta hukka, nean ta ära.»
«Kuulge,» ütles Athos komissarile, «kui te mind enam
151
ei vaja, saatke mind kuhugi ära, see teie isand Bonacieux on väga igav.»
«Viige vangid kongi tagasi,» ütles komissar ühe käeviipega Athose ja Bonacieux'
peale näidates, «ja valvatagu neid rangemalt kui kunagi enne!»
«Kui teie aga vajate härra d'Artagnani,» lausus Athos tavalise rahuga, «siis ei saa ma
hästi aru, mis osas mina teda asendada võin.»
«Tehke, nagu käskisin!» hüüdis komissar. «Ja koik jäägu absoluutseks saladuseks!
Saite aru!»
Athos järgnes õlgu kehitades valvuritele, kuna Bonacieux tõi kuuldavale niisuguse
hädakisa, mis oleks lõhestanud isegi tiigri südame.