"valvakaid" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

raudrüüs roomasid joomarite vahel nagu suured sitikad. Lõpuks, kõige kärarikkam, lõbusam ja suurearvulisem rühm asus pinkidel ja laudadel ühe mehe ümber, kes kõnet pidas ja vandus kilava häälega, mis tuli teda pealaest jalatallani katva raske sõjarüü alt. Isik, kes nõnda kogu rüütlivarustuse endale selga oli laadinud, kadus täiesti selle mundri alla ära, näha võis ainult ta ülbet punast kikkis nina, salka valvakaid juukseid, roo-*sat suud ja julgeid silmi. Vöö oli tal täis pusse ja nuge, ühel puusal kõlkus suur mõõk, teisel roostetanud amb, ees oli tal suur kann veini, kõrval aga istus lihav, lohakalt riietatud tüdruk. Kõik ta ümber naersid, vandusid ja jõid. Lisage siia juurde veel paarkümmend väiksemat 390 rühma, siis ettekandjaid tüdrukuid ja poisse, kes pea peal kannusid hoides edasi-tagasi saalisid, mängijaid kummargil oma kuulide, täringute, kabekivide, luude kohal, tülisid ühes