V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
rõõmsalt üles oma ilusa mõrsja poole.
See oli üksi oma emaga.
Fleur-de-Lysil kipitas ikka veel südames lugu nõia-tüdrukuga, ta kitsega, ta neetud
tähestikuga, ja Phoebuse
328
kauane puudumine. Kui ta aga oma kaptenit nägi sisse astuvat, leidis ta temal nii meeldiva
välimuse olevat, nii toreda mundri, nii läikiva mõõgarihma, nii hõõguvad silmad, et ta
rõõmust otse punastas. Ka aadlipreili ise oli veetlevam kui kunagi enne. Ta toredad valvakad
juuksed olid oivaliselt palmitud, tal oli seljas taevakarva sinine kleit, mis nii hästi sobib
blondiinidele -- seda koketsust oli talle Colombe õpetanud -- silmades aga vinetas
igatsusraugus, mis ilusad tütarlapsed veel kaunimaks teeb.
Phoebus, kes viimasel ajal peale Queue-en-Brie sädis-tajate enam ühtki kaunitari polnud
näinud, oli Fleur-de-Lysist joovastatud, mis meie ohvitseri nii agaraks ja galantseks tegi, et
preili temaga kohe rahujalale asus