E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
»
Munk kähvatas; vist sai ta aru, et ta liiga kau-gele oli läinud. Ta lükkas kolm sulast, kes ta
kallale tikkusid, ainsa käeliigutusega tagasi ja hüüdis ähvardaval häälel:
«Komtuur! komtuur! Ärge kutsuge õnnetust enese ja terve ordu kaela! Minu taga seisab
Riia peapiiskop ja püha isa ise.»
«Ja kõigepealt su selg, mis su häbemata sõnade eest vastama peab,» pilkas komtuur. «Ruttu,
sulased!»
Munk laskis ennast pealtnäha rahulikult siduda. Kaks meest seati tema ja Priidu valvajateks,
teised hakkasid tööle . . .
Väljavalitud süüaluseid peksti kaua, väga kaua. Kõle ähvardus hirmutas õnnetuid
põgenemast;
nad karjusid hirmsasti, kargasid vahel kõrgesse, tantsisid jalalt jalale, heitsid kummuli
lumesse, tõusid jälle jalule, ja rasked hoobid sadasid ikka edasi ning sünnitasid peenikegt
verevihma.
Väga kentsakalt mõjus see nähtus Priidule, kes säherdust .asja esimest korda nägi.. Ta nägu