Majanduseksamiks valmistumine
tähtsad, lõpetas enamik neist tegevuse 19. sajandi teiseks pooleks.
Deposiitpangad jätkasid ja arendasid edasi seda, millega tegelesid kullassepad. Selle
asemel, et kulla hoiustamise eest tasu küsida, maksid deposiitpangad hoiustajatele intresse.
Vastutasuks lubasid hoiustajad pangal oma kulla välja laenata, mille pealt pank suuremat
intressi võttis. Selline tegevus tõi majandusse juurde hulgaliselt raha ja aitas kaasa arengule.
Sarnaselt valuutavahetuspankadele, tekkis ka deposiitpankade juurde pangaraha. Siinkohal ei
olnud selleks aga mündid, vaid tõendid selle kohta, kui palju oli inimesel pangas raha. Algselt
toimus arveldamine suusõnaliste kokkulepetena, hiljem kirjalike kviitungitena, millest
arenesid välja pangatsekid. Nimelt ei makstud kaupade eest enam kullaga, vaid kirjutati välja
kviitung, mille võis viia panka ja pankur kandis ühe inimese arvelt kulla teise inimese arvele.