Eesti raha 1918-2011
käibelelaskmise päevast ainsaks seaduslikuks maksevahendiks Eesti kroon ja ei
juriidilistel ega füüsilistel isikutel polnud õigust kasutada omavahelistes arveldustes
muid maksevahendeid. Rahareformiga kehtestas Eesti Pank karmi valuutareeglistiku,
mille kohaselt kõik välismaal teenitud valuuta tuli kahe kuu jooksul konventeerida Eesti
krooni Eesti Panga kehtestatud kursi alusel. Eesti pankades keelati omada
valuutaarveid. Ranged valuutaeeskirjad kehtisid siiski ainult lühiajaliselt ja juba 1993.
aastal liberaliseeriti neid oluliselt. Eesti krooni tagamise seadus nägi ette, et kõik
ringluses olev sularaha peab olema 100%-liselt kaetud keskpanga kulla ja
konventeeritava välisvaluuta reservidega. Keskpank tohtis lasta ringlusse nii palju raha,
kui palju oli sellel valuutakatet.
Rahareformi Komitee kontseptsioonis oli põhirõhk pandud krooni stabiilsusele,
konventeeritavusele ja fikseeritud kursile
annaabi.ee 
