Kõigi seadmete pinnad peavad olema korrosioonikindlad ning ka vastama toiduainetööstuse standardile. Hoone vundament tuleb rajada nii, et vundament tohib vajuda võimalikult minimaalselt. Vundamendi projekteerimisel on eriti oluline jälgida põhjavee taseme kõikumist, ning sellest tulenevalt konstruktsioonid teha nii, et vajumisi oleks minimaalselt. Veekindla betooni valu peab vastama projekteeritud tingimustele, peab olema täpne ja puhas. Valupindade kvaliteedist oleneb seadmete hilisem puhtus ja hoolduse vajadus. Veetihedad rajatised peavad vastu pidama ka kemikaalide toimele. Valupinna siledus on eriti oluline seadmeosadel, mis puutuvad kokku veega. Nii raketisega kui ka raketiseta valatud pind peab olema puhas ja sile. Hästi valatud betoon ei vaja üldjuhul katmist. Vajaduse korral tuleb kasutada katteid ja töötehnoloogijaid, mis tagavad püsiva ja tiheda katte valatud betoonile. Orgaaniliste katete kasutamisel
60...100 m2/ h või muud Euroopa maades toodetud analoogi firmalt Tremiks). Betoonihöörutid Järgmine etapp betoonitöödes on pinna töötlemine betoonihöörutitega. Betoonpõrandate lihvimisseadmed tööorganid on labad (kolm või neli) ning ketas. Toodetakse ka kahe- ja kolmekettalisi pealeistutavaid betoonihõõruteid, mille tootlikkus ületab ühekettaliste oma mitmeid kordi. Eriti märgatav on võit tööjõudluses suurte valupindade puhul. Kõik betoonihõõrutid on varustatud bensiinimootoriga või käsitööriistade puhul eelektrimootoritega. Kolmelabalised on ettenähtud jämelihvimiseks, neljalabalised lõpptöötlemiseks. Masinaid kasutatakse pärast esmast betooni tardumist. Jõudlus oleneb paljudest teguritest: tööee laius, mootori võimsus, laba pöörlemiskiirusest, pinna seisundist, töölise kogemustest. Neljalabalised on töös püsivamad, vibreerivad vähem ning tagavad pinna parema puhtuse.
annaabi.ee 
