Berlioz
ja 5. sümfooniat):
2-ne koosseis + vaskpillid ja löökpillid. Täiesti omapärane on idée fixe'i kasutus ja mõningad
orkestratsioonivõtted, üldse on rõhk erinevatel orkestrivärvidel, mille jaoks vajab
Berlioz uusi pillikooslusi. Teose programmis on selgeid vihjeid autobiograafilisusele: kunstnik = Berlioz,
armastatu = Harriet Smithson (näitlejanna) ja nende heitlik suhe.
Teos on vormilt sümmeetriline, kõige ulatuslikum on keskmine osa:
I Allegro (sonaadivormis)
II Ball (valsilik)
III Largo (aeglane osa)
IV Marss (skertso funktsiooniga)
V Finaal (rondolik)
I Unistused-kired: peategelane näeb nägemust kaua aega otsitud ja oodatud unistuste naisest ning armub.
Lahvatavad lootused ja kired. Mingisugusel imelikul kombel ilmub kujutlus armastatust alati koos
muusikalise teemaga (idée fixe!). I osa on vabas sonaadivormis. Armastuse teema kõlab flöötidel ja viiulitel.
II Ball: keset balli lõbusat meeleolu ja virvarri ilmub kunstnikule taas nägemus armastatust
annaabi.ee 
