Auguste Rodin
Rodini kunstilises ütlemises oli
palju närvilist, erutavat ja liialdatut. Hoolimata sellest tõendavad tema teosed, et 19
sajandi lääne-euroopa kunstis polnud üllad inimlikud ideaalid veel välja surnud.
Juba Rodini noorpõlvetööd üllatasid oma võltsimatu tõetruudusega:
,,Mees purustatud ninaga"(1864) ja ,,Pronksiaja inimene"(1877)
tundusid kaasaegsetele pärast akadeemiliste skulptorite kujusid,
mida oldi harjutud nägema, elusa inimese järgi
valmistatudkipsmudelitena. ,,Mees purustatud ninaga" avab Rodini
väljapaistvate portreebüstide seeria J.P. Laurens, Puvis de
Chavannes, Balzac ja Hugo. Kujurit paelusid eelkõige sügavate elamuste ja kirgedega
ilmestatud, kurdusest uuristatud ja mõtlike nägudega inimesed. Victor Hugo portrees aitab
iga näojoon kaasa modelli jõulisele iseloomustamisele: otsekui sügavate mõtete koorma
alla kaardunud pea, kõrge, selge laup, süngelt kokkutõmmatud kulmud, tugevasti kokku
annaabi.ee 
