ehitas 1670. aastate alguses Pärnusse uhke maja. Kuid mitte üksnes majaga ei jäädvustanud Heno ennast Pärnu ajalukku: ta pidas tollal väga auväärset apteekriametit ning temast sai Pärnu bürgermeister, teadaolevalt ainus apteekrist bürgermeister Liivimaal. Heno maja kõrvale, kahe keskaegse hoone müüridele, kerkis peagi teine kahekorruseline kivimaja. Selle omanikuks oli Franz Carl STEINER ning tuulelipp maja katusel näitab valmimisaastaks 1674. Ka Steiner kandis raehärra kõrget tiitlit ning aastatel 1702-1704 oli Pärnu bürgermeister. Steineri maja juurde kuulus ka teadaolevalt vanim linna põlispuudega haljasala - Steineri aed. Täna tunneme neid kahte maja Pühavaimu tänaval Heno ja Steineri majade nime all ning need kuuluvad linna vanemate ja värvikamate arhitektuuri- ja ajaloomälestiste hulka, kantuna ühtlasi ka riikliku kaitse all olevate objektide nimistusse. Üheks ansambliks aga liitis need kaks maja 18
Suri maovähi tagajärjel 08.01.1954 Pariisis. Viiralt õppis Tallinna Kunsttööstuskoolis, 1919. aasta oktoobrist oma õpinguid Tartus Pallases Anton Starkopfi skulptuuriateljees. 1922 1923 jätkas Viiralt Pallase stipendiaadina õpinguid Dresdeni Kujutava Kunsti Akadeemias. Tema töödest on tuntumad "Põrgu", "Kabaree", "Neegripead", "Lamav tiiger" ja "Kaameli pea". Nagu pealkirigi ütleb, valisin enda huvitavaks kunstiteoseks Eduard Viiralti "Põrgu", mille valmimisaastaks on 1930-1932 ja kasutatud on vasegravüüri. Kui teost nägin, tekitas see minu pisut kõhedust ja veidi ka hirmutas, kuid mida rohkem sellesse süvenesin seda rohkem hakkas huvi tekkima. Pilt on väga sünge ja must-valgetes värvides, "Põrgu" koloriit loob mõlemat tunde ja efekti. Kui maal oleks värviline, ei tooks see ilmselt seda effekti välja mida ta teeb must-valgena. Ning samuti ei sobiks sel juhul pealkirjaks enam "Põrgu", kuna minu jaoks kujutabki põrgu just sellist kohta
silmapaistvaks luule kasutamine kunstitöös. Autor oli oma tööle lisanud kontorielu iseloomustava vemmalvärsi. Justnimelt luule elemendi sisse toomine oli see, mis suutis antud töö väljapaistvaks ja meeldejäävaks muuta. Kolmandaks teistest veidi erilisemaks tööks oli Piret Rohusaare ,,Ootaja detsembris". Maal jutustas noorest pruunipäisest alasti naisest kes on seljaga maalija poole ja kannab punastest roosidest pärga ümber pea. Tegu on 100 x 80 cm suuruse õlimaaliga, mille valmimisaastaks on 2010. Kasutatud on läbikumavaid helesiniseid ja õrnroosakaid toone, mis jätavad hapra ja kauni üldmulje, kuid samas kannavad endas teatud kargust ja isepäisust. Lisaks pälvisid tähelepanu Kirsti Tammiku ,,Jälje kompositsioon", Einar Vene ,,Laulupidu" ja Elis Saareväli ,,Mis küll olen sinuta ma?". Üldiselt oli näitus omapärane ja hästi korraldatud. Usun, et oma erinavate lähenemisnurkade ja
annaabi.ee 
