Platoni õpetus teadmisest ja mõtlemisest.
katkestada oma sidemeid meeltega tajutava kehalise maailmaga. Ta jääb kehaliseks ning
meeleorganeid omavaks olendiks. Filosoofia ei pruugi kehalis-meelelise maailma üksikasjades
orienteerumiseks vahetult kasulik olla, pigemini võib inimene pikaajaliselt mõisteliste
aruteludega tegeledes eluvõõras paista (silmad on hämara koopaga harjumatud). Samuti võib
filosofeerimine tekitada võõrastust mitte-filosofeerijate seas. See, et selline võõrastus võib üle
kasvada ka vaenuks ja koguni valmiduseks tappa, on muidugi ilmne viide Sokratese
surmamõistmisele ateenlaste poolt. Teiselt poolt pakub filosoofia aga just tõelise aluse meeltega
tajutavas maailmas orienteerumiseks. Nii nagu see, kes on koopast väljaskäinuna võimeline iga
varju hindama kas tõelähedase või moonutavana selle alusel, milline on varju jättev asi ise, nii
omab ka see, kes tunneb ideid, tõeliseid aluseid meeltega tajutavate asjade üle otsustamiseks
toetudes teadmisele nende olemusest