Referaat Toomas Karjahärmi`i raamatu "Oleviku minevikud" põhjal.
nimetuse omaette trükistena, eriti intensiivselt 1930. Aastatel, mitme autori mälestused
ilmusid taastrükkidena ka redigeeritult nõukogude ajal13.
Plahvatuslikult kasvas mälestusraamatute arv paguluses pärast Teist maailmasõda.
Pagulusmemuaarides sai erilise koha kollektiivne ja traagiline ajalookogemus, mälestuste
sotsiaalne pool domineeris sageli isikliku üle. Eesti Vabariigi sünni ja surma jäädvustamine oli
üks välisvõitluse vorme ja hoidis alal vaimset sidet kodumaaga. Anne Valmase koostatud
nimestik ,,Mälestusraamatuid väliseestlastelt" (1990) sisaldab ligi 300 nimetust. Kuna
paguluses asus tõenäoliselt suurem osa iseseisva Eesti ellujäänud poliitilisest eliidist, siis
11 ,,Oleviku minevikud" (2010) lk 97
12 ,,Oleviku minevikud" (2010) lk 97
13 ,,Oleviku minevikud" (2010) lk 99-104
pakub sel kirjapandu ajaloolastele tõsist huvi, eriti kui tegemist on sise- ja välispoliitika
võtmetegelastega.14