Eesti eelajaloolisest ajast Jüriöö ülestõusuni
adramaad, talu tavaline suurus oli üks adramaa. Adramaaks loeti ala, mida
talupere suutis harida ühe hobuse ja adraga. Mõisnike kui läänimeeste maid
haris talupoeg oma veoloomade ja riistadega.
Suuremad linnused ehitati kindlusteks, mille ümber kujunesid linnad
( Tallinn, Tartu, Viljandi jt ). Nende kõrval ehitati Kesk-Euroopa eeskujul tihe
võrk kohalikke losse, kaitseks nii põlisrahva eest kui ka teiste maahärrade ja
suurnike võimu-ja vallutusihade vastu. Nende ehitamist juhtisid enamikus
välismaised meistrid, kuid tegelik töö oli maarahva õlgadel, mis oli üks
raskemaid talle pandud kohustusi.
Talurahva olukord
Nagu muistsel iseseisvusajal, jagunes ka keskaegne eesti
talupoegkond mitmeks kihiks. Saksa-Taani valitsusaja alguses esines eestlasi ka
läänimeestena, seega võõra aadliga võrdsel tasemel.
Viimased peagi saksastusid ja sulandusid ülemkihti. Järgmise kihi moodustasid
annaabi.ee 
