EESTLASTE MUISTNE VABADUSVÕITLUS
reaalseteks valitsejateks määras eesti päritolu ülikud, kuna paavstivõimul puudusid
Põhja-Eestis reaalsed sõjajõud ning esindajad. Modena wilhelm lahkus ise Eestimaalt
1226. aastal Rooma, jättes enda asemikuks asevalitseja Johanni. 1227. aastal sai
Valdemar II sõjas Põhja-Saksamaa vürstiriikidega Bornhövedi lahingus lüüa ning
koheselt alustasid pealetungi taani aladele ka sakslaste Mõõgavendade Ordu väed
vallutades lõplikult kogu Põhja-Eesti, valluatdes ka Tallinna kindluse seal asunud taani
sõdalastest ning muutes kindluse oma tugipunktiks.
Aastal 1227 alistas Mõõgavendade Ordu viimase eestlaste tugipunkti - Muhu linnuse -
tappes kõik seesolijad, nii naised mehed kui lapsed. Saarlaste linnused alistusid ja võtsid
ristimise surmaähvardusel vastu, sest vallutajate suure ülekaalu ja linnuste
ülerahvastatuse tõttu polnud võimalik vastu panna.
1227. aastat loetakse muistse vabadusevõitluse sümboolseks lõpuks, kuigi sõda Katoliku
annaabi.ee 
