"vallipeale" - 1 õppematerjal

Teede ja teerajatiste ehituse ajalugu

Teede paiknemise aluseks olid ikka endised iidsed teid, pikaealisuse huvides rajati kehva pinnasega kohtades paiknevad teed kuhugi mujale. Üldiselt paistsid Rooma teedeehitajad silma kvaliteediga nii teede sihtide sirguses ja tõusude sujuvuses. Sõjateede peateede laius oli 16 jalga mullete kalle nõlvakalle oli 45° h 1,2..1,8m orgudes 3,7m Sõjateedele rajati ka peenrad, et kolonnid pikaks ei veniks ja saaks laiemalt käia. Vihmavee ärajuhtimiseks kaevati teede külgedele kraavid millede vallipeale rajati ka jalgtee. Vihmavesi juhiti sillutiselt ära kallete ja kanalitega. Peenra laius oli ½ teest Sõiduteed eraldas peenrast äärekivi ja vahel oli ka peenar kividega kaetud. Kasutati ka ära loodust, mis hoidis teid korras, nimelt päike mis sulata lume jää, seega püüti ehitada mäe päikeselisemale küljele. Logistiliselt ja tasuvuse seisukohalt kasutati tee paiknemise asukoha ehitusmaterjale ­ peamiselt siiski lubja- ja ränikivi, tardunud laavat, liiva, savi, ja kriiti