Soren Kierkegaard
mis täitis kogu ta kasvuperioodi olles samas väga irooniline ja teravmeelne.
Ta teadmiste pagas oli seda liiki, mida leidub sageli palju ahtamas vormis- küürakatel,
õuenarridel või teistel alamal positsioonil olevatel ja alatiseks vigastel natuuridel, kes
kannatavad parandamatu melanhoolia all; ainult et see vaimukus teenib tal alati ideid,
taltsutatult, läbipaistvalt, geniaalselt, isegi kui see väljendus ainult pilkamises. Kui ta oli alles
poisike siis ilmnes ta vaimukus kui vallatlevus.
See oli isa kellelt Soren Kierkegaard päris nii oma raskemeelsuse, vaimukuse kui ka mõistuse.
Ema, kelle Soren kaotas kahekümne kahe aastaselt, ei maini ta imelikul kombel sõnagi.
Mõlemad vanemad olid päritolult jüüti talupojad, Soren Kierkegaardi teostest lööbki meile
vastu Jüüti liivikute üksindust, kahvatust ja raskemeelsust. Kodus oli isa omajagu türann ning
isa lai selg seadis end kauaks Soreni ja maailma vahele.