August Kitzberg ``Libahunt`` Draama viies vaatuses
MARGUS. Pead jah! Tee suu lahti! Ruttu!
TIINA. Tõesti ikka? Ilma naljata või?
MARGUS. Muidugi! Nüüd nalja enam ei ole!
TIINA (tõsiselt). Siis muidugi! (Otsib nagu jutu hakatust.) Margus!
MARGUS. Jah?
TIINA. Kas sa oled ka kunagi selle üle järele mõtelnud, mis me siis nüüd -
10
teineteisele ka oleme?
MARGUS. Mis me teineteisele oleme?
TIINA. Seni olime lapsed, olime kasuõde-kasuvenda ja vallatlesime...
MARGUS. Nüüd?
TIINA {vähe tusaselt). Oleme täiskasvanud inimesed...
MARGUS (kergelt). Ja teeme varsti pulmad.
TIINA (äkilist liigutust tehes, silmapilguks ülekeeva õnnetundmusega). Tõesti?
Margus! Sina tahaksid?...
MARGUS {astub laiali kätega Tiina poole).
TIINA {õnnelikus ärevuses). Margus! Sinul oleks julgust mind käekõrvale võtta,
isa ja ema, vanaema ja kõige oma soo ja võsa ette astuda ja ütelda: "Siin