“Jevgeni Onegin” Aleksanr Puškin
armus endast vanemasse Oneginisse. Tatjanat iseloomustab autor nii: Ei õhetanud põsil tal õrn
puna, mida imetleda võis kaunitarist sõsaral. Tumm, kartlik, nukrapilguline kui laanehirv, kui
külaline jäi kodustele võõraks ta ju pisukese lapsena. Ei oma isa ega ema ta hellitada tihanud, ei
lastekillas kilanud, vaid istus nõnda tõsisena, kui ununeks kõik ümbrus tal, ühtsoodu üksi akna
all.
Ta oli maatütarlaps, kes ei hoolinud vallatlemisest. Kui ta Oneginisse armus siis muutus ta
julgemaks, sest muidu poleks ta julgenud sellist kirja Oneginile kirjutada. Pärast Onegini eemale
põlgamist, muutus ta tagasi selliseks nagu ta oli nooreni. Ta "närbus". Aastate möödudes muutus
ta süda kalgiks ning temast sai suurilma daam, ta oli keiserliku Neevalinna uus jumalanna. Ta
abiellus teisega armastades siiski Oneginit.
Olga Larina 1516aastane Tatjana õde. Täielik vastand oma õele, ta oli ilus ja sädelev kui
kastetilk