EESTI KÜLARAHVAS 17.-19. SAJANDIL
pobuleid (ka kodapooline, manuline, saunik, pops), kes ei suutnud talu pidada ega täit
maksukoormat kanda. Siiski oli ka neil õigus kasutada küla ühismaid, karjatada loomi,
niita heina ja raiuda küttepuid. Neile oli antud oluline õigus ühistel ale- ja võsamaadel üles
harida väikesi põllulappe (Jansen 2007:281, Berg jt 1998:207, 305, Heidmets jt 2002:18).
Elatusallikatest ajutiselt või püsivalt ilmajäänute (nn vallasantide) toetamine oli pikaajaline
traditsioon. Iga kogukond pidi suutma oma vaesed ise ülal pidada. Ilma elatiseta
vallasandid käisid külakorda perest peresse, saades peavarju ja toitu ning korvates seda
jõukohase tööpanusega. Nende üheks ülesandeks oli ka suulise pärimuse edasiandmine.
(Jansen 2007:310, Sirk 2008:32). Kogu külarahva ja taluperede elu tavapäraseks ja ilmselt
seetõttu ka terviklikult teadvustamata osaks oli kogukondlike sünni-, nimepaneku-,
annaabi.ee 
