Eesti- ja Liivimaa 18.-19. sajandil
ehitamine jms tööd vallas. Üks olulisemaid oli teetegemine, mis tähendas
igakevadist teede parandamist, milleks taludel oli kätte antud kindel teelõik.
Vallareform (1866) ja valla juhtimine
19.saj keskpaigaks oli aadli kontrolli all olev kogukondlik omavalitsus enda
ammendanud ja tekitas ka talupoegade seas rahulolematust. 1865.a tegi
keskvalitsus rüütelkondadele ettepaneku koostada uus vallakogukonna seadus.
Uus seadus võeti vastu 1866 aastal. Vallarefromi olulisemaks tagajärjeeks oli
omavalitsuse vabastamine mõisnike eestkoste alt. See andis omavalitsusele
avaramad tegutsemisvõimalused. Vallakogu moodustasid mõisa territooriumil
elavad talupojad. Valla omavalitsus koosnes valla täiskogust, valla volikogust,
vallanvanemast ja tema abilistest, vallakohtust. Selline kogukondlik omavalitsus
jäi püsima kuni tsaariaja lõpuni. Omavalitsuse raames saadud kogemused olid
oluliseks eelduseks omariikluse kujunemisel.