Eesti- ja Liivimaa 18.-19. sajandil
ammendanud ja tekitas ka talupoegade seas rahulolematust. 1865.a tegi
keskvalitsus rüütelkondadele ettepaneku koostada uus vallakogukonna seadus.
Uus seadus võeti vastu 1866 aastal. Vallarefromi olulisemaks tagajärjeeks oli
omavalitsuse vabastamine mõisnike eestkoste alt. See andis omavalitsusele
avaramad tegutsemisvõimalused. Vallakogu moodustasid mõisa territooriumil
elavad talupojad. Valla omavalitsus koosnes valla täiskogust, valla volikogust,
vallanvanemast ja tema abilistest, vallakohtust. Selline kogukondlik omavalitsus
jäi püsima kuni tsaariaja lõpuni. Omavalitsuse raames saadud kogemused olid
oluliseks eelduseks omariikluse kujunemisel.
Valla täiskogus olid kõik päris-ja rendiperemehed ning kümnendik maatameeeste
esindajatest, kes valisid volikogu. Valla tähtsaimaks meheks oli vallavanem, kes
valiti taluperemeeste hulgast, tal oli ka politseivõim kõigi talupojaseisusest isikute
üle oma kogukonna territooriumil
annaabi.ee 
