Onomastika, nimekorraldus
1936, lk 156160, 187190). Seekõrval ilmus eraldi ülevaateid eesti
kohanimede kasutamisest kaartidel ja nimestikes Eesti Keeles (nt Tiitsmaa
1923a, Tiitsmaa 1923b) ja ajakirjanduses, eriti Postimehes. Üksiknimena
pälvis enim tähelepanu küsimus, kas õige on Tallinn või omastavaline
Tallinna, ent 1930. aastate keskpaiku jäi ülekaal nimetavalisele kujule
(Saareste 1934).
1930. aastatel hoogustus kohanimede eestistamise propaganda. Eesti
Rahvusluse Ühing taotles 19301931. a mitmete vallanimede (Einmani,
Porkuni, Pornuse, Prangli, Riidaja, Taagepera jne) eestistamist. Isikunimede
eestistamine, mis muutus 1934. aastast massiliseks, ahvatles sedasama
kordama kohanimede osas. Selle taustaks oli rahvusluse tõus ja autoritaarse
riigivõimu tugevnemine mujal Euroopas; kohanimesid rahvuspärastati mh
Lätis ja Rumeenias. 19. aprillil 1938 andis riigihoidja dekreedina ,,Koha- ja
kinnistusüksuste nimede korraldamise seaduse" (RT 1938, 42, 397), mille