Inimõigused ja nende piiramine õigusega
Johann Gottlieb Fichte (1762-1814) käsitles riik iseseisva üleinimliku elusolendina,
realiseeritud loomuõigusena. Ei ole olemas mingit erilist loomuõigust, on üksnes riigist
tulenev õigus [Luts 1997, lk 116]. Pidi riik jääma nii kauaks ,,vabaduse sundijaks" kuni
inimsugu on lõpuks jõudnud sellisele arengutasemele, et Jumala riik on jõudnud maa peale
[Ibid., lk 117].
Friedrich Wilhelm Josef Schelling (1775-1854) oli seisukohal, et inimese individuaalsus sai
tõeliselt vallandud üksnes tema täielikus andumuses konkreetsele ühiskonnale. Riigis ei ole
enam olemas isiksuslikkust, vabadust ega vastutust. Riigil ei olevat ühtegi eesmärki peale
iseenese ehk teisisõnu: riik on ise oma eesmärk [Ibid., lk 117].
Saksa filosoof Georg Wilhelm Friedrich Hegel (1770-1831) on jõudnud riigi
jumalikustamises ja absolutiseerimises kõige kaugemale. Hegeli riik oli maailmavaimu
kehastus teatud rahvas [Ibid., lk 119]. Niisugusena kujutas see endas totaalset kõlblust, mis