Tammsaare ja Gailit elulugu
meeldetuletamisest, üheski raamatulises väljaandes uuestitrükkimisest. Uurides
tagasivaatavale pilgule on jutukese kompositsioonilises saamatuses huvitav seletada just eri
sugemete algsegu. Vähese faabula sihiks on ja nagu ei oleks mitte ainult näidata Kilgivere
kantniku joomapahesse langemist, ta perekondliku õnne lagu ja kraavi kukkumise surma.
Õpetlik tendents sumbub kantniku, ta kodukondsete ja kõrtsiseltsilistegi vallalises
karakteristikas, faabula juhtimine peatub meelsalt vaeserahva olustikuliste pisiasjade
vahelekriipsutamises, kilke ja prussakaid unustamata. Ei puudu aga algajal ka haleduseni
kaasaliigutatud meeleolude tsipakesi. Seda ebatasast tähendusliikumist väljendavad
lamedavõitu kirjakeele harjumused kõrvuti värskelt rahvalikkude kõnekäändudega (näit.
,,tõmba parem pool toopi va kõrihöövelt"). Huvitavamad kõigest sellest on jutukeses
laialepillatud alatoonid