elukoht, varanduslik seis, klassikuuluvus, sotsiaalne roll (gender). 3. Kujundlik aspekt: nime sümboolika, stereotüüpne käitumine, välimuse ja maailmavaate seos, ideeline käitumine (avantürism ja artistlikkus, s.t millise rolli tegelane endale võtab?) tegelane kui tüpaaž. Novellid: „Epp Pillarpardi Punjaba potitehas“ & „Maanaine“ – Vallak, Peet. Eesti novelli põhiline uuendaja. Ta oli kunstnik, märkab hästi detaili ja tugevuseks on tal ka vaatepunkt. Vallakul on pildilist nägemist ja detailimeelt, mis on kirjandusloominguski nähtav. Tema novellides on kesksel kohal karakter. Ei ole niivõrd idee, mida ta rõhutada tahab vaid karakternovellid on need pigem. Tähtis ei ole tegevus vaid karakteri loomine. Tüpaaži meister. Huvitavad inimestevahelised psühholoogilised suhtled, mitte sotsiaalne määratlus. Värvikas karakteri loome. Kuju tab selliseid inimtüüpe enda novellides, kelle saatus on kuidagi äpardunud, mingid põhjakäinud inimesed,
ulaharitlane ja silmahimu. Loodust ja sündmuspaika nägi ta maalikunstniku silmaga, tabades huvitvaid detaile. Laused on energilised ja ruttavad, kujutluspilt vaheldub kiiresti. Need iseloomulikud omadused asetavad ta realistide hulka. Ekspressionismi ja uusromantiline kirjandus jäi talle võõraks. Väga väikese teksti meistrina kirjutas novelli ,,Maanaine" toimub vähe, kuid on väga pingsalt loetav. Vallakul oli kaks loomingu perioodi: Olulisem vahe kahe perioodi vahel keel ja stiil. 1920ndate vallakul ekspressionistlikud kontastsed jooned põimuvad realistlike joontega, kontrastselt teravad ja tumedad teemad, sõjaaja aine 1920ndate novellides. Väljub vahel ka traditsioonilisest realistlikust kujutamisest. 1930ndatel on realistlik, redigeeris oma varasemaid novelle. 13. Eesti näitekirjandus 191744 (Hugo Raudsepp jt). 1920
annaabi.ee 
