Ärkamisaeg
19. sajandi teisel aastakümnel (1819 a) muutus
põhjalikult Eesti põlisrahva õiguslik olukord, sest
talupojad vabanesid pärisorjusest.
Sellega kaasnes eestlaste iseteadvuse tärkamine ja
rahvustunde kasv.
Eestikeelse kirjaoskuse üldine levik lõi eeldused
kogu rahvust hõlmava ühtse suhtlusruumi tekkeks,
sest oli võimalik kirjasõna levimine (ajalehed,
raamatud jne).
Vallad vabanesid mõisade eestkoste alt ja eestlased
hakkasid iseseisvalt korraldama vallaelu (valima
vallajuhte, koosolekuid pidama, kohut mõistma jne).
Asutati palju uusi seltse (põllumeeste seltsid,
"Vanemuise" selts Tartus, "Estonia" selts Tallinnas,
Aleksandrikooli selts jne).
Valla ja seltsitegevus oli oluliseks sammuks
omariikluse tekke poole, sest see õpetas ühistegevust ja
levitas rahvuslikkuse ideid.
Vändra köster ja kooliõpetaja Johann Voldemar
Jannsen (1819 1890) hakkas välja andma eestikeelseid
raamatuid, mis said väga populaarseks.