Retsensioon "Alexandra Soumm ja ERSO"
sealt jälle rahulikuks. Tempost tingitud karakterimuutused olid samuti väga suured ning
tihedad. Õnneks oli dirigent Arvo Volmer sellele palju tähelepanu pööranud ning orkester sai
sellega samuti suurepäraselt hakkama. Väga kergesti meeldejääv ning dünaamiliselt
agressiivne, kuid tempolt rahulik peateema oli hästi välja toodud. Tähelepanu väärib kindlasti
teose viiendal minutil alanud suur ning pikk crescendo, millega tuli orkester samuti
suurepäraselt toime. Taoliste valjenemiste puhul on oht, et minnakse liiga vara valjuks ning
lõpuks pole enam kusagile välja jõuda. Pealegi tähendab taevasse aetud volüüm tavaliselt ka
suurt kõrvadele käivat lärmi. Teose lõpu poole minnes jäi kõrvu see, kui hästi oli orkester
välja toonud peateema vaatamata sellele, et pool orkestril oli peateemast sõltumatu väga
nootiderohke partii. Umbes 10 minutit pärast poeemi algust tuli sisse aga hoopis uus
annaabi.ee 
