Eesti rahvausundi maailmavaade
Loomade ja olendite vere joomine toimus ka hingejõu omandamise
eesmärgil. Ohverdamisel lastud verega loovutati tema hing, seega võis liha ise ära süüa.
Sülg on elujõu asupaik, tööle asudes süljatakse pihku, et siirdada jõud kätesse; sama lugu
higiga. Küünte ja hammaste sattumine vaenulike jõudude kätte seab omaniku hädaohtu.
Samuti oli usk habemesse ja juustesse, elundihingeks peeti. Silma kaudu pääseb hing
likuta ümbritsevasse maailma pilguna. Suu samuti sisse- ja valjaminekul hingega seotud.
3. Laip. Surnud suunduvad teiste, vb kurjade meelte valla, seepärast on loodud erinevaid
tõrjendusi surma puhul, surma kardeti. Inimene on elanud seni, kuni säilib midagi temast,
nt luud vms. Laiba jõud kandub ka temaga kokkupuutunud esemeisse ja mulda. Laibad
elavad edasi, luud hoigavad. Ürginimlik on olnud laiba elusõilitamisinstinkt.
Põletamisega puhastati laip kurjusest ja nõnda sälivat laip kauem. Laiba matmise koht on
püha paik, tavaliselt hiis, kivivared
annaabi.ee 
