ülerahvastuvas maailmas" Eestis on siiani kombeks viidata telisteIe üleminekumajandusega riikidele ning öelda, et kas sünnib juurde. Ometi on rahvastikupoliitika sihipärane tegevus, kuigi mitte otseselt juhitav, nagu poliitikutele tihti meeldib näidata. Sündimata on jäänud üle 50 000 lapse, abiellujate arv on vähenenud. Keskmine eluiga on jätkuvalt madal. Rahvastikuprotsessidega tegelevate ametkondade ja valitsusametite tegevus on määratlemata ja omavahel koordineerimata. Kui riike hinnaata, siis mida vaesem riik, seda kõrgem iive. Kuid vaesuse kaudu me iivet tõsta ei taha. Pigem tuleks pakkuda siinsele rahvale paremaid elutingimusi, et peredesse kasvaksid terveid lapsi. Eestisse sünnib ikka neljandiku jagu vähem lapsi kui juurdekasvuks tarvilik. Eesti riik peaks olema oma rahvastiku suhtes rohkem hoolivam ja toetama paresid. Peredele võiks riik maksta rohkem lasteraha mis aitaks paljusid peresid.
mitte mõõdukat keskmist, vaid parimat, mida on võimalik saavutada. (Delius, Gatzemeier, Sertcan, & Wünscher, 2007) Erinevalt Platoni poliitilisest õpetusest on Aristoteles poliitikafilosoofia kavandatud pragmaatilisena. Platoni utoopiale omase vara ja naiste ühisomanduse lükkab Aristoteles otsustavalt tagasi. Ka tema käsitleb üksikasjalikult kasvatuse probleeme, eriti muusikalist haridust, aga suure osa oma ,,poliitikast" pühendab ta majandust, kodanikuõigusi ja valitsusametite jaotust puudutavatele küsimustele. Uusaegset võimude lahususe põhimõtet ennetades eristab ta riigivõimu elementidena seadusandlikku, täidesaatvat ja kohtulikku võimu. Riiki määratleb ta selle eetilise sihi kaudu kui võrdsere kodanike eneseküllast ja autonoomset ühendust, mille otstarbeks on parima võimaliku elu kui teisisõnu, kodanike õnne võimaldamine. Parimaks valitsemisvormiks peab Aristoteles sellist riigikorda, mis on kõige parem enamiku
annaabi.ee 
